Arvustus: Kõige lahedam libahundi õudukas, mida sa näinud pole!

Veri, karvad, kihvad, kuulid ja Briti huumor. Jah, just sellise asja saate, kui vajutate käima filmi „Dog Soldiers“. „Me seisame nüüd elusa, vaenuliku sihtmärgi vastu. Nii et kui Punamütsike peaks ilmuma bazooka ja halva suhtumisega, siis ma eeldan, et teete selle libu külmaks!“. See on stiilinäide kõnealuse filmi dialoogist ja selliseid pärleid jagub veel ja veel.

Kuidas anda mõnevõrra kulunud libahundi žanrile jalaga munadesse, et see midagi väheke värskemat toodaks? 30-ndatest saati on ju karvase näo ja üle huulte turritavate hammastega näitlejad hiilinud küürus seljaga metsas ja ulgunud kuu poole. Kas see ongi kõik, mida suudame? Õnneks mitte!

Režissöör Neil Marshall, kelle filmiportfoolio rõhub rohkem kvaliteedile, kui kvantiteedile, keevitas kokku täiesti geniaalse ja värske lähenemise. Ta tõi ekraanile grupi karastunud eriüksuslasi ja pani need vastamisi grupi karastunud libahundi volaskitega. Nii palju karastunud tegelasi ühes purgis tootis olukorra, kus minusugune karastunud libahundi filmide fänn, ulgus heast meelest helendava ekraani poole.

Filmi tegevus toimub Šotimaa pärapõrgu metsade vahel, kus rutiinset õppust praktiseeriv eriüksus hakkab mõistma, et nad pole kaugeltki üksi. Lahingus karastunud sõdurite silmis võib näha kerget imestuse, hirmu segu, kui saadakse aru, et metsas silkavad ringi NBA tasemel tippvormis, kahemeetrised libahundid. Aeg on paukmoon, lahingmoona vastu vahetada. Algab võitlus ellujäämise nimel, mis suubub üksikusse metsamajja. Tulemuseks on verine „Üksinda kodus“, kus võideldakse kättesaadavate vahenditega, et mitte koeratoiduks saada.

Filmi üks tugevustest seisneb orgaanilisuses. Karakterid oleks nagu vanad sõbrad, kes on koos näinud vett ja vilet ja seisavad nüüd silmitsi elu veriseima lahinguga. Vaatajana oled koheselt sündmuste keskel ja läbi dialoogi tajud tegelaste vahelist sõprust. Kuigi sõprus on isegi natuke lahja sõna. Need mehed on verevennad ja mõnes mõttes ei teagi filmi vaadates, kumb pool on rohkem badass, kas libahundid või sõdurid. See loob tõeliselt nauditava, võrdse võitluse.

Sest mida me üle kõige õudukate juures vihkame? Karaktereid, kes teevad super lolle otsuseid, jooksevad täiesti vales suunas, röögivad ja lalisevad. Keda me armastame? Tüüpe, kes võtavad oma sita kiirelt kokku ja hakkavad koostama omapoolset strateegiat. Kõnealune film just selliste tegelaste peale üles ehitatud ongi. Kui üks neist mingi hetk libahundile näkku sülitab, stiilis, tee oma halvim kutsikas, siis peaks iga õudukafänn kogema õudukakõvakat.

Tegu pole kindlasti mingi b-muuviga. See on täiesti tipp-topp, tõsiselt võetav hullumeelsus, tehtud armastusega filmikunsti ja õudusfilmide vastu. Seda on tunda igast vere ja hirmuhigi tilgast, mis ekraanil läigatab.

Film nägi küll ilmavalgust aastal 2002, mis tundub praeguse mätta otsast vaadatuna kiviajana, kuid sellegipoolest on teos vananenud väärikalt. Nii et kui naudid libahundi žanri, aga kuidagi on see film kahe silma vahele jäänud, anna kindlasti võimalus. Väärt argument on juba see, et tegu oli ajaga, mil kollifilmid polnud üle oksendatud võltsilt mõjuva arvutigraafikaga. Selle filmi kollid on rasked, higised, karvased ja päris. Nagu 80-ndate porno, aga kõvasti parema dialoogi ja näitlejatööga. Ehk pole see parim võrdlus, kuid annab edasi higise ja testosteroonist laetud olukorra, mida „Dog Soldiers“ pakub.

Kohene kultushitt!

„Dog Soldiers“ (Suurbritannia, 2002) Režissöör: Neil Marshall

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create your website with WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: