liinibussis

Liinibuss. Pirita tee. Istun seal, kus ühed istmed on sõidusuunas ja teised vastu. Seal on pärast tööpäeva kõige mõnusam laiutada. Ma olen väsinud. Selline pühapäeva õhtune rammestus. Teised reisijad tunduvad samasugused. Kõik loksuvad omas mullis. Tallinna vanalinna tuttav siluett rappub läbi hämaruse lähemale.

Vahin oma telefoni ja otsin mingit head lugu. Buss hakkab peatuma. Minu ees istuv naine võpatab nagu oleks vibreerima hakanud telefon teda ehmatanud. Ta tõmbab rapsakaga lahti käekoti luku. Tõstan silmad ja märkan lähenevas bussipeatuses.. kollast helkurvesti. Kontroll! Kurat! On või ?

Nagu aasal mäletsevad rohusööjad, kes tajuvad lähenevat kiskjat, tõusevad bussis pead ning keeravad ennast ohu suunas. Bussi pidurid teevad „susssss“ ning peatunud uste taga seisab tõepoolest kõigile tuntud helkurvest. Pingutan silmi. Ongi kontroll, raisk! Ja nii lähedal, siin samas, ainult uste avanemise kaugusel! Algab kollektiivne paanika.

Tundub, et keegi polnud, kes teab mis põhjustel, oma sõidukaardi valideerinud või puudub see paljudel üldse. Ka mina pole erand. „Mul peaks kaardil vähemalt kaks euri olema,“ käib peast läbi- aga see kuradi piiksutamismasin on ju nii kaugel. I will never make it…

Minust diagonaalis istuv naine kahlab sellise hooga oma käekotis, et meikimistarbed lendavad. Minust paremal olevad kutid kisuvad lahti oma jopehõlmu ja üritavad samal ajal balansseerida paki krõpsude ja Sprite-ga. Keegi isegi ei ürita enam oma cooli säilitada.

Kisun rahakoti vahelt välja säästukaardi, pangakaardi, kurat-teab-mis kaardi ja mõtlen, et mis pärast peavad nad kõik rohelised olema?! Buss sumiseb nagu sõjaväe magala pärast karjatust: „äratus!“ Kõik kisuvad kuskilt midagi, sikutavad midagi, lappavad midagi. Selle sagimise saatel astub bussiuksest sisse parmott, kes on kusagilt endale kollase helkurvesti leidnud. Ta toetab oma taarakoti põrandale ja lükkab mütsi laubalt kõrgemale. Üle bussi levib tugev piirituse lebra…

Läheb umbes kolm sekundit, enne kui hakkavad tõusma esimesed suunurgad.

Kõik vahetavad omavahel pilke ja koos kergendustundega lähevad laiemaks ka naeratused. Nüüd hakkab juba väga naljakas. Mu silmad kohtuvad tüüpidega, kes hoiavad krõpsupakki ja me naerame. Nemad, mina, naine käekotiga. Nii loll ja nii naljakas on olla. Buss hakkab liikuma. Parmott hoiab oma aukliku kindaga toetuspostist ja vaatab aknast välja..